Koalitsioon annab endast parima, et võimust lahti saada

Kõik praeguse koalitsiooni poolt tehtud otsused annavad märku sellest, et järgmistel valimistel annavad nad võimu üle opositsioonierakondadele. Kõige kurvem selle juures on see, et nad ei saa ise sellest isegi mitte aru.

Kunagi mõistlike majandusideede poolest hiilanud erakonnad on täielikult stagneerunud, ning ei saa enam üldse aru mida nad teevad. Ning kui sinu ainuke mõte olukorra muutmiseks on maksude tõstmine, siis ka see annab head märku sellest, et asjade sisse pole keegi osanud, või julgenud, vaadata. 

Ning arukaid majandusspetsialiste, innovatiivseid ettevõtjaid, või makse maksvaid tavainimesi seal seltskonnas enam ei ole.

Majanduse elavdamiseks tõstame makse

Kusagilt utoopilisest paralleelmaailmast on saadud idee, et majanduse taaskord käimatõmbamiseks, inflatsiooni alandamiseks ning puuduoleva raha leidmiseks on vaid üks võimalus - maksude tõstmine.

See aga on antud hetkel ju igale loogiliselt mõelda oskavale inimesele selge, et maksude tõstmine ei aita mitte ühegi nimetatud eesmärgi täitmiseks. 

Okei, võib-olla leiab selle kaudu vähemalt pisut lisaraha, aga selle hind on kõrge - jätkuv majanduslangus, jätkuvad hinnatõusud.

• Selleks, et  langetada inflatsiooni, antakse pankadele võimalust nöörida laenuvõtjaid. Ideest võib siin ju isegi aru saada, aga kui sadade tuhandete kodulaenajate kulud kolossaalselt tõusevad, siis on neil vaja suuremat palka. Suurem palk tõstab hindu. Hindade tõusmine on aga pöördvõrdelises korrelatsioonis inflatsiooni langetamisega.
  
• Selleks, et majandus käima tõmmata, tõstetakse makse, mis viib inimestelt ära veelgi rohkem raha, pärsib investeeringuid, ning praegune kokkukukutatav täielikult juhuslik maksusüsteem ei kutsu siia kohe kindlasti uusi suuri investoreid. Pigem hakkab vähemalt käputäis eestlastest maksumaksjaid kaaluma mõnda soojemasse riiki kolimist, kuna hinnad on seal juba ammu tunduvalt paremad kui siin.
  

Praeguse uue valitsuse praegune plaanitav tegevus tähendab vaid ühte - järgmise kolme aasta jooksul pole majanduskasvu oodata, inflatsioon kohe kindlasti pidama ei jää, ning kindlasti uute maksumaksjate leidmise asemel me kaotame üsna mitu.

Tegemist on ju ajutise riigikaitse maksuga

Maksude puhul ei ole need tavaliselt ajutised, olenemata sellest, mis eesmärgiga need luuakse. 

Ning Eestis ei ole ükski maks selline, mida saaks kasutada ainult üheks otstarbeks. 

Seega ei ole välistatud, et selle "rigiikaitse" maksuga rahastame me indekseeritud palkade maksmist. 

Tegelikult meil juba kehtestati samasugune riigikaitse maks alles hiljuti - see eelmine 2% pluss 2%. Seda lihtsalt ei nimetatud riigikaitsemaksuks. Pigem see oli vist ebakompetentsi maks.

Tulumaksu tõus viib märgatava summa

Praegu 1600 eurost netopalka saava inimese igakuised palgakulud kasvavad umbkaudu 80 euro võrra kuus. 

Kui ettevõte ei saa endale seda lubada, näiteks mõni mikroettevõte, siis väheneb sellega 80 euro võrra inimese netosissetulek. 

Või siis kasvab sellega tööandja kulu umbkaudu saja euro võrra (suuremalt brutopalgalt läheb maha ka suurem sotsiaalmaks).

Maksutõusuga kasvavad märgatavalt ka riigi kulud.

Rohkem raha läheb riigi palgal olevat kümnete tuhandete töötajate pealt maksude maksmiseks, aga mitte ainult.

Indekseeritud palgad kasvavad veelgi

Seoses brutopalga kasvuga kasvavad selle kaudu ka siiani arusaamatul põhjusel indekseeritud palgad. Nende hulgas on loomulikult ka uute maksude kehtestajate endi palgad.

Ma ei mäleta, et indekseerimise lõpetamist oleks keegi isegi tõsiselt arutanud.

Aga nad teevad ju kärpeid

Tõsi, on tehtud plaan, või olgem ausad, pigem idee, kärpimiseks. Kulutuste kärpimine kümne protsendi võrra kolme aasta jooksul.

"Selleks, et saaks luua kindluse ja et inimestel oleks teadmine, milline on avaliku sektori trajektoor finantsküsimustes. See tähendab kõigepealt kärpeid. Meie esialgne hoiak on, et kärped läbivad aastaid 2025 kuni 2027. See pole ühekordne tegevus, vaid teadlik avaliku sektori kokkutõmbamine." Kristen Michal (ERR)

• ​2025. aastal 5% - eeldatav püsikulude kokkuhoid 123 miljonit eurot
• 2026. aastal 3% - eeldatav püsikulude kokkuhoid 230 miljonit eurot
• 2027. aastal 2% - eeldatav püsikulude kokkuhoid 314 miljonit eurot

Kui kõrvale jätta see, et nende protsentarvutus on pigem kahe vääriline, siis pakutud numbrid tunduvad ka olevat kuivkäima seinalt võetud. 

Eesti riigieelarve on seal 17 miljardi juures. 

Mõistlikku matemaatikas kasutades on 10% sellest 1.7 miljardit, mitte aga 667 miljonit.

Kärbetest jäävad küll puutumata riigikaitse ja õpetajad, aga protsentarvutus sajast protsendist sellega ei muutu.

Juba ainuüksi see, et kärpeid isegi mitte ei otsita haridusest ja riigkaitse valdkonnast näitab tegijate asjatundmatust. 

Kärpeid on võimalik teha absoluutselt igalt poolt, seejuures kahjustamata neid valdkondi. 

Suvepäevad, arusaamatud uuringud, ebavajalikud lähetused, ülemakstud kaheldava väärtusega koolitused - variante kärpimiseks leiab absoluutselt igast valdkonnast.

Ja see küsitava protsentarvutusega tehtud 10% kärped kolme aasta jooksul - tegelikult näitab see taaskord oskamatust midagi teha. 

Kui saab kärpida, siis saab seda ka kohe teha. Ei ole vaja oodata järgmisi aastaid. Tehke asi ära, ja hakkame edasi liikuma.

Mida sa lihtsalt mölised, anna ideid

Alati on lihtsam kritiseerida kui arukaid lahendusi pakkuda. 

Aga antud juhul on arukaid lahendusi nii palju, et kubnaljaks on näha, kuidas tähtsatel ametikohtadel olijad neid üles ei leia.

Kõige olulisem on majanduslanguses mitte makse tõsta. Nagu Andrus Ansip 2009. aastal ütles, "Tuleme sellest kriisist märksa paremini välja siis, kui me täiendavaid makse ei kehtesta, kui me olemasolevaid makse ei tõsta. Kui me täna langetame õigeid otsuseid, oleme ettenägelikud, siis me tuleme sellest kriisist paremini välja kui paljud teised." (ERR)

Ning see ongi peamine lihtne mõte. 

Reaalsuses on aga nüüdseks ette näha 4 protsendipunkti võrra käibemaksutõusu ning 4 protsendipunkti võrra tulumaksutõusu. 

Lisaks on kirja pandud ka 2% suurune ettevõtte tulumaks, automaks, maamaksu tõusud, riigilõivude põhimõtteliselt kahekordistumine, ja kindlasti midagi veel. See kõik on siis kirja pandud vaid viimase aasta-kahe jooksul.
​
Maksude tõstmise asemel peaks pigem 24% asemel need 18% peale viima. 

Maksude langetamisel on vastupidine mõju praegusele situatsioonile - maksude langetamine paneks majanduse kasvama, tooks uusi investeeringuid, tõstaks konkurentsivõimet, ning kokkuvõttes võiks ennast mõne aastaga juba ära tasuda. 

Vastupidiselt praegu tehtud maksutõusele.

Kuigi see nüüd ei oleks otseselt majanduse elavadamisega seotud, siis samuti peaks erinevad riigilõivud pigem nulli lähedale viima. Näiteks id-kaardi ja passi uuendamine - tegemist on inimestele kohustuslike dokumendidega, mille saamine peaks inimestele tasuta olema. 

Trahvid ei ole kohustuslikud, seega neid tõstke palju tahate.

Lisaks tuleks kärpida, kärpida igalt poolt. Kärpida palju, aga mõistlikult.

Kahjuks näeme juba varsti uut valitsust

Arvestades praegusi otsuste tegemise trende, siis praegused koalitsioonis olevad erakonnad järgmistel valimistel annavad oma kohad ära opositsioonile. 

Tõenäoliselt tuleb Reformierakonnale kõigi aegade madalaim tulemus, ning ega ka Sotsidel palju paremini ei lähe. Eesti 200 võiks teoreetiliselt valitsusest lahkudes veel midagi korda saata, aga hetkel see on pigem ebatõenäoline.

Ja tänased opositsioonlased, mõned üksikud neist suudavad praegu isegi üsna arukaid väljaütlemisi teha. 

Aga see on vaid väga ajutine nähtus. 

Võimul olles on nad teinud samal või kõrgemal tasemel arusaamatuid ja juba (lähi)tulevikus kätte maksvaid otsuseid. 

Olgu nendeks otsusteks siis suur aktsiiside tõstmine, millega Eesti kaotas hulgaliselt Soome turiste, teise pensionisambaga tehtud idiootsused, või midagi muud.

Samas, kes teab, äkki keegi ei tahagi hetkel võimul olla ja kõik tehtu ongi tehtud selleks, et võimust ja vastutusest lahti saada. Raske on ju. Lihtsal ajal võib taas proovida.

Kui varasemalt on öeldud, et praegustest ebapopulaarstest otsustest hakatakse alles tulevikus aru saama, siis kahjuks enamike praeguste (ebapopulaarsete) otsuste puhul võib juba praegu üsna kindlalt väita, et ka tulevikus saab neile peale vaadata kui ekskremendihunnikutele.