listikaPoliitiline impotentsus ja ebakompetentsus kärpekohtade leidmisel
Eestis on vaja leida kärpekohti umbkaudu ühe kuni kahe miljardi eest. Siiani on seda suudetud teha 50 kuni 200 miljardi eest. Või rohkem. Või vähem. Olenevalt keda kuulata, ja mida täpsemalt kärbeteks nimetada.
Surev ettevõte peab kärpima, või leppima tulemustega
Kui Eesti riiki võtta kui eraettevõtet, siis ettevõtte hea juhtimise korral leiaks see ettevõte vähemalt 10-20% ulatuses kärpekohti ning üritaks leida ka viise tulude suurendamiseks.
Absoluutselt iga ettevõte peab sellega hakkama saama, sama moodi nagu ka inimene oma personaalse rahakoti puhul - kui sa 10% kärpida ei suuda, siis tõenäoliselt on tegemist pigem sinu enda oskamatusega, mitte sellega, et see võimatu oleks.
Praegusel juhul proovib riik oma kulusid kasvatada läbi maksutõusude.
Pisut üle võlli keeratud paralleel ettevõttega oleks siin selline, et ettevõte hakkab oma töötajatelt kohvi eest raha küsima, või seab sisse näiteks laua taga istumise tasu. Samuti võiks sisse seada ka töötaja parkimistasu ning liiga produktiivse töötaja maksu.
Arusaadavalt on see lollus, aga just sellega praegu tegeletaksegi. Selle asemel, et tõsta sissetulekuid läbi ekspordi edendamise ja majandustõusu, me tõstame makse kasvatades sellega potentsiaalsete eksporditavate toodete hinda, ning vähendades Eesti konkurentsivõimet. Ja loomulikult ei lase maksutõusud ka inflatsioonil langeda.
Ja siin me nüüd olemegi.
Kärpekohad on olemas, nende leidmine ei ole keeruline
See on üsna hämmastav näha ja kuulda poliitikuid ütlemas, et kärpekohtade leidmine on kas raske või võimatu või ei ole häid variante või...aga see kõik ei näita midagi muud kui vaid inimeste intellikõntsust.
Tooks siin välja vaid mõned kiired (ja tõsi, läbimõtlemata) ideed, ehk kust saaks päriselt Eestis kärpekohti leida ilma kaost loomata:
- 101. Kärpekohti leiab palju juba riigikogust. Riigikogulased töötavad põhimõtteliselt tähtajalise töölepinguga. See tähendab seda, et kui leping lõppeb, siis ta lõppeb. Mingit hüvitist eraettevõtjad tähtajalise lepingu lõppemisel töötajatele reeglina ei maksa.
Riigikoguliige saab oma tähtajalise lepingu lõppemisel oma pangaarvele aga 6 kuu palga suuruse hüvitise. Kusjuures, seda juba juhul, kui inimene tegutses riigikogus vaid ühe aasta.
Lahkudes riigikogust enne aasta täis tiksumist, saab ta vaid kuni kolme kuu suuruse lahkumispaketi.
Kusjuures, isegi ise riigikogust tagasi astudes saab riigikogu liige kolme kuu ametipalga lisaks. (Riigikogu liikme staatuse seadus, § 32)
Ja nüüd mõtle, kuidas toimivad tähtajalise lepingu puhul eraettevõtted.
Kas siiani ei leia kärpekohti? Siin on mitu miljonit. Loomulikult ei ole seda just palju, aga see on vaid saja inimese pealt.
Ja siinkohal me isegi veel ei rääkinud liiga suurtest kuluhüvitistest, pisikese palga tõttu kindlasti väga olulistest korterihüvitistest jms.
Või sellest, et täiesti vabatahtlikuna töötavad riigikogu liikmed võiks praegust Eesti poliitikapilti vaadates tunduvalt enam kompetentsust pakkuda. - Suvepäevad ja muud tähistamised. Ma tõsiselt kahtlen, et valitsussektoris on kärbete vaimus üldse mõeldud teatud sarnaste ettevõtmiste ärajätmisele.
- Koolitused. Palju on koolitusi, mis ei ole hetkel nii olulised ning need võib edasi lükata, või ära jätta. Teiste puhul on võimalik kulutusi kindlasti alla pool viia.
- Lähetused. Kui palju kulub avalikus sektoris raha erinevatele lähetustele? Kõige kurvem on see, et tõenäoliselt pole mitte kellelgi aimugi. Küll aga võiks kindlasti pooled lähetustest vähemalt lühiajaliselt ära jätta.
- EAS toetused endaga mitte hakkamasaavatele ettevõtetele. Kas praeguses olukorras on tingimata vaja toetada ettevõtteid, mis endaga ise muidu hakkama ei saa?
- Projektide edasi lükkamine või lõpetamine. Mitte kõik planeeritud või ideeliselt juba paika pandud projektid ei ole vajalikud. Või ei ole vajalikud tingimata just praegu.
- Administratiivtöötajad. Kui raha ei ole, tuleb bürokraatiamasinas püksirihm kokku tõmmata.
- Erinevate kolmandate osapoolt teenuste hindade läbirääkimine. Kindlasti tellitakse palju erinevaid teenuseid erinevates asutustes kolmandatelt osapooltelt ka sisse. Taaskord ei ole need kindlasti kõik hädavajalikud, ning teiste puhul on kindlasti võimalik kas teenuseid piirata ja/või nende eest makstavate hindade osas läbi rääkida.
- Indekseerimise lõpetamine. Palkade või kulutuste indekseerimine on üks ebamõistlikumatest asjadest, ning need võivad hakata rasketel hetkedel liiga palju raha nõudma.
Muuhulgas on indekseeritud ka riigikoguliikmete palgad. - Bürokraatia vähendamine. See vähendab nii inimeste ja ettevõtete peavalu kui ka vähendab riigi kulusid. Hetkel me pigem suurendame seda kõike. Huvitav oleks teada, kui suur protsent näiteks kogutud automaksust või suhkrumaksust läheb administratiivkuludeks.
- Ebavajalike raportite ja "uuringute" tegemise lõpetamine. Need uuringud maksavad raha, ning lisaks võtavad ära ka palju töötajate aega.
Hea näide on siin üks vanem, 2018. aastal tellitud aktsiisipoliitika uuring, mis järeldas et "järeldused olid, et alkoholimakse ei tasu tulevikus enam nii järsult muuta ja Läti piirikaubandust on võimatu peatada" (Postimees). See "uuring" läks maksma 100 000 eurot. Uuring, mille tulemusest oleks enne uuringu läbi viimist võinud tutvustada keskmine inimene tänavalt.
Kusjuures enamik äsja mainitust - nende osas saab kärpeid teha absoluutselt igas valdakonnas, k.a. haridus, meditsiin, korrakaitse, riigikaitse, jms.
Ja kärbete tegemisel tuleks alustada just peast, ehk siis riigikogust ja valitsusest, näidates oma tegevusega eeskuju. Hetkel on see eeskuju pigem halb.
Maksutõusudel on oma koht
Mitte kellelegi ei meeldi maksutõusud, aga mõnikord on maksutõusud siiski vajalikud ühel või teisel põhjusel ja viisil.
Hetkel seda vajadust tegelikult aga ei ole, kuna enne maksude tõstmist võiks eelnevalt üldse aru saada, kus on probleem, mis probleem see on, kui suur see probleem on, ning kas seda on üldse vaja lahendada.
Hetkel ei ole põhiprobleem selles, et meil maksud oleksid liiga väiksed, või siis ilma maksutõusuta hakkama ei saa. Vastupidi. Hetkel on probleem selles, et 20% maksutulust laekuv raha on kuskil "ootamas", ning suure osa kulutatud raha osas pole mitte kellelgi aimugi kuhu see täpselt kulub.
Enne maksutõusudele isegi mõtlemist tuleks päriselt mõelda, see on asi mida tunnetuslikult siin päris kaua juba tehtud ei ole, ja esmalt lahendada pärisprobleemid ning alles siis vaadata, kas päriselt on ka maksutõusud vajalikud, või saab tegelikult hakkama juba olemasoleva rahaga, või õpime lõpuks kärpima nii nagu eraettvõtted seda kogu aeg teevad.
Kahjuks aga tundub, et karjääripoliitikutel ei ole sellest mitte mingit aimu.
Küll oleks just praegu aeg absoluutselt kõik uued ja veel mitte käiku läinud maksutõusud külmutada, ning vahelduseks mõtlema hakata.
Ja seejärel uute maksude loomisel võiks kaaluda ka selliseid variante, mis siiani pole isegi laual olnud, näiteks online kasiino maksude tõstmine, mis võiks rigikassasse tuua ehk paarkümment miljonit lisaks.